Herman Sergo
Eesti kirjanik
Herman Sergo (1. oktoober 1911 Jausa, Käina vald – 28. september 1989 Tallinn) oli eesti kirjanik.
Sergo töötas muu hulgas madruse ja tüürimehena ning 1941. aastal lõpetas Tallinna Merekooli kaugsõidukaptenina. Aastatel 1942–1945 oli ta Punaarmees ning aastani 1965 sadamateenistuses Leningradis ja Tallinnas.[viide?]
Looming
muudaTa kirjutas palju mereainelisi ning sageli ka omaeluloolisi jutte ja romaane.
Teosed
muudaRomaanid
muuda- "Meri kutsub" (1960)
- "Pinnavirvendus ja põhjalained" (1962)
- "Kajakalaid" (1963)
- "Põgenike laev" (1966), randlaste põgenemisest 1944
- "Vihavald"[ tegelikult Rootsi kirjaniku Frans G. Bengtssoni Röde Ormi plagiaat] (1970)
- "Kodusadam" (1982)
- "Näkimadalad" I–III (1984), Reigi rootslastest 18. sajandil
- "Randröövel" (1988) (Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi ainetel)
- "Rukkirahu" (1988)
Jutukogud
muudaMälestusteraamat
muuda- "Viis aastat võõra nime all" (1992)
Tunnustus
muuda- Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia (1985, "Näkimadalad")
Isiklikku
muudaTema onu oli kaugesõidukapten Gustav Sergo.[viide?]
Välislingid
muuda| Tsitaadid Vikitsitaatides: Herman Sergo |
- Linda Kaljundi. Eesti lugu: Herman Sergo „Näkimadalad”, Eesti Päevaleht, 19. detsember 2008
- Herman Sergo Eesti biograafilises andmebaasis ISIK